Mis siis, kui sa oled enda meelest tavaline inimene, kel aga on elus üks asi väga halvasti läinud ja seetõttu oled sa sunnitud kellegi huvides vastu võtma ebameeldivaid, kõrge riskiga töid? Mis siis, kui järjekordne töö paiskab su maailmadesse, ... mille olemasolust teavad vähesed ja sinu ümber hakkab toimuma midagi veidrat? Ja sa saad järjest enam aru, et kõik toimuv käib sul üle jõu...Nad olid vaevalt metsa vahelt välja jõudnud, kui Stefan relva haarates tee kõrvale põõsastesse viskus. Oldi jäi hetkeks nagu soolasammas seisma, ent laskus siis aegamööda kõhuli ja veeretas end teisele poole. Kui ta kaaslase poole vaatas, ajas see end ühe puutüve taha hoidudes püsti ja jõllitas jõele.Seal liikus paat. Valge pikk sõudepaat, milles oli seitse valget kogu. Paat libises ebaloomulikult kiiresti üle vee ja need seal paadis ei olnud kindlasti inimesed. Need olid väiksemad, tundusid olevat paljad ja peas oli neil mingi läikivate sarvede ja madude pusa, niipalju, kui Oldi paarisaja meetri kauguselt läbi võbeleva optilise sihiku aru sai.Nad vahtisid sõnatus vaikuses, kuni paat kadus jõel hõljuvas hämus.„Mjah,” venitas Stefan lõpuks teele tagasi tulles. „Ütle vähemalt, et sa nägid sedasama, mis mina?”„Hatifnatid,” noogutas Oldi.Rodyti daugiau ...
Siim Veskimees on eesti lugejale tuntud peamiselt oma teadusliku fantastika romaanidega, ent tal on aastatega kogunenud ka suur hulk lühemaid jutte. Kogumikus on laias laastus tema selle sajandi esimese kümnendi paremik, siin leidub erinevaid ... tulevikuvisioone, kohtumisi tundmatuga ja ka kummardusi suurmeistrite poole. On ebakonventsionaalseid, äraspidiseid kangelasjutte nagu «Kuldhordi teine tulek». Autor ise ütleb, et ta on kirjutades kogu aeg teadlikult üritanud inimesi ärritada ja mõtlema panna. «Tavalisi» lugusid on niigi piisavalt, keeraks mõned vanad legendid pea peale. Seda on ta teinud ka looga «Naeratus aastate tagant», kus selgub, et iga veidrus võib olla omapära ja kummalisus geniaalsus. Igatahes pole pärast seda lugu enam võimalik «Pipi Pikksukka» sama pilguga lugeda. Peale «Pipi» on autor pea peale pööranud Zelazny ja tema maailma loos «Merevaiguvalgus», kus rahulik turist satub Pariisis kummaliste sündmuste keerisesse. Ebatavaline on ka tulnuka muutmine osavalt käituvaks seltskonnalõviks loos «Ohutusnõuded laavalehmade läheduses», kus ta oskab käituda nii, et Maa salateenistused ja teadlased kõik lolliks jäävad. Kohtumine tundmatuga on põhiline loos «Kui maa ärkab», kus merehädalised satuvad mõistuslikule saarele. Mingil hetkel satub peategelase kätte midagi ajamasina sarnast, mille abil saab ta valida, kuidas lugu lõpetada, järele proovida erinevaid variante, ekselda erinevaid tegevusliine pidi. Äärmiselt ebatavaline tundmatu esineb loos «Eluring», mis on autori sõnul kokku pandud kolmest loost – lihtsalt pisut väheinformeeritud tulnukas otsustab esineda känguru kujul. Tulevikuvisioon loos «Kaugete päevade valgus» on aga süngevõitu, kuigi ei puudu selles ka midagi pikantset. Kas inimesed on sattunud tulnukrassi loomaaeda või lemmikloomadeks? Lisaks on kogumikus veel lood «Udukardin ja suitsutoru» ning «Tormide rand».Rodyti daugiau ...
„Lõputu juuni” on lugu sellest, mis saab siis, kui ühel päeval avanevad Maal sajad täheväravad ja igal vähegi arvestataval huvigrupil on võimalik endale päris oma planeet saada. Kas – nagu üks tegelane irooniliselt märgib – viimane, kes lahkub ... Maalt, tühjendab külmiku ja kustutab tuled?Tegelikult on võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga – siin raamatus vaid selleks, et see lugu ei algaks siin ja nüüd, mitte millalgi ebamäärases tulevikus. Ehk on seegi huvitav, kuid see ei ole kindlasti peamine. Peamine on valikutes – mida teevad eestlased (ja teised rahvad muidugi ka), kui uksed minekuks on lahti?Rodyti daugiau ...
Lahkulöömislahingud, täiendava pealkirjaga Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat on järg 2011. a novembris ilmunud romaanile Ennesõjaaegne kullakarva, täiendava pealkirjaga Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. (Paberraamat ilmus ... sarjas Sündmuste horisont 27. raamatuna.) Mainitud esimene raamatu katkeb poolelt sõnalt, nii et mõned inimesed on tunnistanud, et käisid poes vaatamas, ega nad ometi praakeksemplari pole saanud... Autori sõnul juhtus lihtsalt selline asi, et kui romaan kokku sai, selgus, et mahtu on üsna palju ja nii ta selle enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lõigi... Sõda! Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu kosmoserahva karm aatomitulene koidik.Rodyti daugiau ...
Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époqueiga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute ... autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse. Mis saab edasi? Kas me suudame samas tempos edasi minna või ootab meid tagasilangus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil on sündinud ja kasvanud tänane tsivilisatsioon, hakkab otsa lõppema? Kuu Ordu on üks võimalik vastus... kuigi see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub terve mõistuse võitu. Kuu Ordu jätkab sealt, kus meil näib kõik pooleli jäävat kõige kiuste lähevad nad Kuule, viivad seal läbi hulga ohtlikke katseid ja saavutavad ülekaalu aatomitehnoloogiates. Mõnda aega talutakse seda rahulikult, sest esiteks on neid käputäis ja teiseks saavad kõik sellest kasu. Kuid tasapisi hiilib suurriikidele kohale tõdemus, et Kuu Ordu ei ole enam pateetiline protest. Et nad on kosmose energiakülluses kosunud ja muutunud ohtlikuks. Kuu Ordu saab sellest ise ka suurepäraselt aru ja on omaltki poolt valmistunud sõjaks. Ja 2061. aasta sügisel see algabki.Rodyti daugiau ...
Siim Veskimehe «Kuu Ordu» on Eesti mastaabis nii mahult kui tuumakuselt üsna erandlik ulmeraamat. Tegu on stiilipuhta žanriulmet esindava tõsiteadusliku fantastika valda jääva moodsa ulmeteosega, mida pole häbi kõrvutada ka ingliskeelses maailmas ... tänapäeval avaldatava ulmega. Lisaks ohtratele seiklustele ning sõjapidamisele nii Lõuna-Ameerika džunglites, Jaapanis kui kaugel Päikesesüsteemi ääremail leiab lugeja nende kaante vahelt ka esimese Eesti libertaanlikku ilmavaadet tutvustava manifesti. Ning kuigi kirjanik maalib meie koduplaneedi tulevikust äärmiselt düstoopilise pildi, pakub ta selle roiskuva tarbimismaailma kõrvale ka oma utoopiaühiskonna Kuu Ordu.Rodyti daugiau ...
Sa ärkad ja sul pole aimu, kus sa oled, lisaks raputab sind suur valgekarvaline tegelane. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks. Sa oled kodust kirjeldamatult kaugel ja lisaks aetakse sind teadmata ... põhjusel taga... Keskpäevapimedus kuulub samasse maailma 2001. aastal ilmunud romaaniga Operatsioon Ogaline päike, kuid kattuvaid tegelasi peale anonüümseks jääva ülestähendaja raamatutes ei ole.Rodyti daugiau ...
