(Išleidimo metai: 2023, , 1.48 Mb, Leidėjas: Rahva Raamat AS, ISBN-13: 9789916140574)
„Meisterlik… mõnusalt tujukas seiklus – õudne, nutikas ja kurikaval.”– VICTOR LAVALLEÜksik maamõis. Hirmuäratavalt karismaatiline aristokraat. Vapper neiu, kes on kutsutud ohtlikke saladusi paljastama… Glamuursetel 1950ndatel toimuv „Mehhiko ... õudusjutt” on „rabav etüüd klassikalise õudusloo ainetel” (Kirkus Reviews).Ta püüab mind mürgitada.Sa pead siia tulema, Noemí.Sa pead mind päästma.Noemí Taboada saab segasevõitu kirja oma hiljuti abiellunud onutütrelt, kes palub, et teda mingist salapärasest hukatusest päästetaks. Teadmata, mida karta või oodata, sõidab Noemí kaugesse maamõisa, millel nimeks Kõrge Koht. Ta ei tunne onutütre abikaasat ega tea ka tollest maanurgast õieti midagi.Samuti ei ole ta kellegi päästja: ta on glamuurne debütant, kelle ðikid kleidid ja punane huulepulk sobivad kokteilipidudele, mitte pärapõrgus asuvasse mõisa. Aga ta on kange ja nutikas, alistamatu tahtejõuga tüdruk, kes ei karda kedagi: ei onutütre ühtaegu ohtlikku ja ahvatlevat meest, ei tolle muldvana patriarhist isa ega maja ennast, kust imbub Noemí unedesse jõledaid nägemusi.Tema ainus liitlane ses ebasõbralikus paigas on noorem perepoeg. Häbelik ja õrn, tahab ta Noemíd aidata, kuid ka tema võib varjata oma perekonna süngeid saladusi. Langenud Kõrge Koha hirmutava ja peibutava maailma lummusesse, saab Noemí peagi teada, et sellest mõistatuslikust majast ei lahku keegi.„Ajastutruu õudukas, mis pakub rikkalikult põnevust ja lopsakat 1950ndate atmosfääri.” – ENTERTAINMENT WEEKLY„Kuigi algus on aeglane, võtab „Mehhiko õudusjutt” ühel hetkel üles sellise hoo, et pole aega pilkugi tõsta.” – THE GUARDIAN„Kaasahaarav ja imeliselt tülgastav õudusfantaasia… Kohustuslik lugemine õdede Brontëde ja Daphne du Maurier austajatele.” – BUZZFEED„Stiilne ja särtsakas!” – NEW YORK TIMES„„Mehhiko õudusjutt” hirmutas ja lummas mind. Silvia Moreno-Garcia tõestab taas, et ta on þanrite ülene võlur, üks meie aja põnevamaid ja olulisemaid autoreid.” – CHARLIE JANERodyti daugiau ...
Rohkete fotodega illustreeritud reisiraamat viib ööd veetma ühe mungaga kloostri torkivale diivanile Põhja-Makedoonia mägedes; papaiamoosiga pannkooke sööma Myanmari; tiirule ümber kõrvakujulise järve Hiinas, matusepeole Sulawesi saarel; maailma ... peaaegu kõige põhjapoolsema Lenini kuju juurde Teravmägedel, vahepeal GULAGi laagrina tegutsenud kloostrisse keset Valget merd ja veel hulka paikadesse, mille kaardilt leidmine on paras väljakutse. Kohtadesse, kus vanad traditsioonid on veel elus juba kohale jõudnud moodsa maailma kõrval küladesse, kus isa on veel kalur, poeg aga juba lohesurfitreener; ema toob sajandite pikkust traditsiooni hoides paljaste kätega ookeani põhjast välja mereande, tütar peab ilusalongi või trendikat kassikohvikut.Peamiselt vaid koos oma kaameraga, vahel ka sõpradega koos reisiv autor näeb vaeva sulandumisega nendesse maailmadesse, kukub selles läbi ent sellest hoolimata tabab situatsioone, mille puhul võiks arvata, et ta on majaseintega üheks sulanud, et kohalike elule nii lähedalt pilgu heita saab. Nendes lugudes on kuhjaga huumorit, veel rohkem aga kirjeldamatut vabaduse tunnet.Silvia Pärmann on fotograaf ja reisiajakirjanik, keda leiab harva populaarsetest puhkusesihtkohtadest. Suurlinnade tuled kutsuvad ka teda, ent olles ka ise pärit ühest maailma lõpust, tunneb ta end eriti koduselt just perifeerias.Rodyti daugiau ...
(Išleidimo metai: 2020, , 35.96 Mb, Leidėjas: OÜ Mr. John Smith, ISBN-13: 9789949748815)
Fotograafi ja reisiajakirjaniku Silvia Pärmanni esimene reisikirjade kogumik viib meeleolukale reisile läbi vabariikide, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest. Nende hulgas on nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja ... Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Kalmõkkia, Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuserõõme tõotav Põhja-Küpros.Huvi tunnustamata riikide, riigita rahvaste ja ebamäärase staatusega kohtade vastu tekkis Silvia Pärmannil 2012. aasta suvel Kosovos, mis oli ennast neli aastat varem iseseisvaks kuulutanud Serbiast. Serblasi see kõik muidugi ei vaimustanud - nad olid Kosovo territooriumit kontrollinud 12. sajandist alates. Tekkis küsimus, et kust tuli neil see julgus ja veendumus, et oma riigi rajamine õnnestub. Aga samas viis see reis mõtted suhteliselt hiljutise Eesti iseseisvumise juurde ja küsimuseni, et milline oleks meie maailm olnud siis, kui oma iseseisvusele tunnustuse saamine oleks kujunenud sama raskeks.Teekond nendele küsimusele vastust otsides viis Silvia Pärmanni nii paikadesse, mis eemalt vaadates tundusid väga selge ja tugeva identiteediga, nii nemad ise, et nende iseseisvumispüüete puudumine tekitas lihtsalt hämmingut, kui ka kohtadesse, kus piiril seisvast sildist vabariik mitte mingisugust sisulist tähtsust polnud. Viis ka kohtadesse, kus iseseisvuse väljakuulutamine oli kohalike meelest kõikidest halbadest variantidest lihtsalt kõige vähem halb ja viis kohtadesse, mis käitusid rohkem demokraatliku riigina kui paljud täiesti tunnustatud riigid.Viis nii paikadesse kus rahvusspordiks oli naiserööv või majanduse tugisambaks kaamel kui ka uhiuutesse veinihotellidesse ministritega klaase kõlistama ning eksootilisi ravimuda protseduure kogema.See ei olnud niisiis kaugeltki mitte kurb teekond täis varemeid ja okastraati, otse vastupidi. Sest selles paralleelmaailmas, kus on puudu rahvusvahelisest tunnustusest ja ÜRO liikmestaatusest, ei ole puudust inimestest, visioonidest ja unistustest.Rodyti daugiau ...
