Esimesele maailmasõjale (1914?1918) ja Oktoobrirevolutsioonile järgnenud segaduses oli idee Eesti omariiklusest vaid üks paljudest tulevikuvõimalustest. Ustav Mikelsaare triloogia kujutab seda pöördelist ajastut ühe noore mehe eneseleidmisloo võtmes.
Aastatel 1997?1999 ilmunud triloogia „Kallis Mari”, „Kannata” ja „Sind ei iial” pealkirjad viitavad rahvalaulule, mis algab sõnadega „Kallis Mari, kannata, sind ei iial unusta”. Just seda viisi kasutas legendi järgi Pjotr Tšaikovski oma kuuendas, „Pateetilises sümfoonias”. Vene ja Eesti suhted on ka üks romaanitriloogia kesktelg, kuid rahvaluule asemel on Mikelsaar kasutanud selle loomiseks autobiograafilist ja dokumentaalset materjali.
Reklaam
Teosed rajanevad professor Herbert Normanni päevikutel. Normann sündis Tartus trükkali pojana, õppis Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, vahepeal aga võttis sanitari ja velskrina osa Vabadussõjast. Sama elusaatuse on Mikelsaar andnud ka romaanide peategelasele Jaagup Vokile. Lisaks on kirjanik kasutanud teisigi dokumente ja uurimusi. Seeläbi kirjeldab ta asjatundlikult mitmeid ajaloolisi tegelasi ja sündmusi, nagu ka toonast miljööd. Ajastuomaseid detaile lisab Jaagupi ema harjumus lugeda ette ajalehti: nii saab lugeja teada toona rahva meeli ärevil hoidnud uudistest ja rindeteadetest, aga ka kõmulistest kuritegudest ja õnnetustest.
Sõda tagala vaatenurgast
Siiski omandab dokumentaalne aines romaanis alati teise tähenduse, kui see korrastatakse omaette terviklikuks looks. Triloogia algab ilmasõja eelõhtul ning jõuab läbi revolutsiooni, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja välja aastasse 1921. Vahetuvad võimud ja isegi ajaarvamine ? kord keeratakse kelli Vene, kord Saksa aja järgi. Selleks filtriks aga, mille läbi muutlikke aegu kujutatakse, on noor peategelane, kelle „maailm on segi pekstud”. Venemaa katastroof ajab tsaariajal üles kasvanud noorukit nutma. Samuti ei väsi ta esialgu oma rahvuslasest emale kordamast, et usk oma riiki „ajab surnudki hauas naerma”. Nii ei tule otsus Vabadussõtta minna Jaagupile sugugi kergelt. Ja klassikalist sõjasangarit temast ei saagi: Paju lahingust (1919) sõidab ta enne algust ära ja jääb edaspidi tööle haiglatesse.
Seega kujutatakse Vabadussõda tagala vaatenurgast. Enamgi veel, lahinguvälja asemel saab ülikool selleks lakmuspaberiks, mille abil peategelane jälgib ärevalt eri võimude vahetumist. Nagu Tartu kannab alguses Jurjevi, vahepeal Dorpati ja lõpuks Tartu nime, nii muudab Saksa okupatsioon (1918) Jurjevi keiserliku ülikooli Landesuniversität’iks, seejärel aga saab sellest rahvuslik eesti ülikool. Vene ülikooli sulgemine kujutab peategelasele ühtaegu traumat ja võimalust minevikust lahti öelda: vana hea tsaariaeg saab lõplikult otsa alles keiserliku universiteedi Venemaale evakueerimisega. Selle on kirjanik omakorda sidunud teatega tsaariperekonna tapmisest. Vähehaaval väsib Jaagupki uskumast õndsa tsaaririigi tagasitulekusse.
Ülikooli ümber koonduvad noore tudengi lootused ja hirmudki. Soov saada lugupeetud arstiks ja professoriks on lahutamatult seotud trükkali poja murega oma alaväärsuse pärast. Tähenduslikult tegelebki teos suures osas just Jaagupi nõnda kergelt haavuva hinge analüüsimisega. Ebakindluse tagant aga aimub ebalev enesemääratlus. Ühelt poolt on triloogias, kus kõneldakse saksa-vene-eesti segakeeles, keeleliste ja rahvuslike identiteetide kirevus enesestmõistetav. Teisalt aga viidatakse rahvuslikule alaväärsustundele. Enamgi veel, Jaagupi pideva häbitunde tingib nimelt soov sakslannast pruudile muljet avaldada. Korporatsiooni astumine ja sealne rebasestaatus aga võimendab alandatuse tunnet veelgi. Nõnda pakub triloogia huviväärset paralleeli A. H. Tammsaare romaanile „Ma armastasin sakslast” (1935). Ent loole, mis jutustab suurest armastusest katastroofilisel ajal, antakse triloogia alguses kohe teinegi kirjanduslik eeskuju: Maria Moieri („Jevgeni Onegini” Tatjana prototüüp) ja Puškini sõbra, luuletaja Vassili Žukovski traagiline armulugu.
See paralleel sünnib paari ühistest käikudest Maria hauale, aga surma teema raamistab triloogiat laiemaltki. Jaagup ühteaegu nii unistab noorelt suremisest kui ka näeb sellest painajaid. Üha uuesti kujutleb noor endas kahtlev mees oma matuseid, mil kõigile selguks tema tõeline väärtus. Surmaga aga puututakse siin kokku ka lähemalt. Kui alguses lahatakse laipu anatoomilises teatris, siis sõja edenedes ollakse tunnistajaks üha enamatele mahalaskmistele ja poomistele, nagu ka sõprade surmale. Magus romantiline kujutelm hävib koos jões hulpivate laibakoormatega.
Harjumatu omariiklus
Seegi veel üsna keskpärane kangelane ei taha niisiis jäljetult ajavoolu sulpsatada, vaid igatseb kuulsuse ja tunnustuse järele. Romaan annab vihjeid tõlgendada seda noore inimese rolliotsingutena: peategelane, kes nõnda armastab käia teatris ja kinos, leiab alles triloogia lõpuks endale sobiva avaliku osa ? Eesti riigi sõjatohtrina. Ning vabaneb koos rahvusliku identiteedi omaksvõtuga ka alaväärsuse hirmust ja surmaihalusest.
Veidi liigagi õpetlikust lahendusest hoolimata kätkeb Mikelsaare oskus kujutada siinse kultuuriruumi paljusust ja eesti-vene-saksasegust tausta endas suurt väärtust. Samuti tuletab tema triloogia meelde sedagi, et paljudele ei olnud omariiklus kiire ega enesestmõistetav valik ? nii nõudis oma riigi ja identiteediga harjumine aega, aga ühtlasi ka märkimisväärset valmidust kultuurimuutuseks. (Linda Kaljundi)
Sari: Eesti lugu
