Kunsti vandenõu on kogumik Jean Baudrillardi kunstiteemalisi esseesid, mille ta pani kirja 1987. ja 2007. aasta vahel. Kogumiku pealkiri tuleb tema 1996. aastal publitseeritud skandaalsest artiklist, milles ta ründab kaasaegset kunsti ja seda ümbritsevat silmakirjalikkust, osutades, et kunstisfääri ühiskondlik väärtus põhineb üksnes vandenõul, mille kaasosalised on nii tühiseid teoseid loovad kunstnikud, teoseid promovad institutsioonid kui ka neid taipamatult, ent seda taipamatust kiivalt varjata püüdvad vaatajad. Sellisel kunstil pole ühiskondlikule tegelikkusele mitte mingisugust mõju, mis ei takista sel aga siseringi sahkerdamisena edukalt edasi toimimast.
Muidugi oli Baudrillardi rünnak mõeldud provokatsioonina ja on raske uskuda, et ta isegi oma väiteid sajaprotsendiliselt uskus. Aga provokatsiooni mõte polegi esitada mingit doktriini. Provokatsiooni mõte on kutsuda välja reaktsiooni, ja kui kunstimaailm ei suuda Baudrillardi provokatsioonile vastata ja ennast õigustada, kinnitab ta sellega Baudrillardi argumenti üksnes veelgi sügavamalt. Baudrillardi eesmärk oligi tekitada kunstimaailma iseendale suunatud pilgu kõrvale teine, kultuuriliselt mittekorrektne, ignorandi pilk, mis paljastaks kuninga alastuse, mis on karjuvalt silmanähtav.
