Mart Kangur (snd 1971) jätkab oma kuuendas luulekogus katseid armastusest üle saada, aga mässib end üha sügavamale sisse. Tema tekstid on korraga valusalt verilihal ja kelmikalt mängulised, tumedalt tundelised ja tantsisklevalt filosoofilised. Kanguri poeetiline ruum ulatub sisekaemuslikest jõeorgudest ja padrikutest Ukraina sõjatandriteni.
