Imeline on, et ma oma elu üheksandal kümnendil näen uusi koidikuid maailmas, mis ainsa inimea kestel kiiremini muutus,
kui tervel eelenud aastatuhandel. Just nagu elaksin juba mitmendat korda.
Imeline on, et mul õnnestus üle elada viis riigipööret, viis riigikorda, et jäin hinge surmalaagris ja Siberis.
Imeline on, et sain näha, kuidas aplad impeeriumid, mis ähvardasid vallutada kogu maailma, ootamatult kokku varisesid.
Neis tormilistes sündmustes tahes-tahtmata osalenul oleks patt neist jutustamata jätta! Mis sellest, et paljud ajaloolased ja memuaristid neid juba kirjeldanud on. Minu silmadega pole keegi teine noid aegu näinud.
