Inimesed ja muud elukad on juba kolmveerand sajandit Eesti loomaaiandusse oma jälgi jätnud ning ajaratas on neid omakorda mitmel moel üle hõõrunud. Aga jäljelugemisega on nagu ikka kaudsete andmete põhjal tehtud järeldustega - suuremal või vähemal määral sisaldab see ka uurija tõlgendust. Seda kõike arvesse võttes ei ole see raamat jäljeküti vaatlusprotokoll ning ei pretendeeri autentsele ajalookäsitlusele, ent avab samas isegi asjaosaliste jaoks mõningaid uusi vaatenurki, rääkimata neist lugejaist, kelle jäljed on piirdunud pelgalt meie loomaaia külastustsooniga.
