Elu reaalsus on see, et surm saabub meie kõigi jaoks, sõltumata sellest, kas me aktsepteerime seda väärikalt või rabeleme valguse hääbumisele vastu. Surma teema on ikka olnud filosoofia, religiooni või isiklike arvamuste pärusmaa. Tänapäeval on aga tehtud tõeliselt tähelepanuväärseid teaduslikke avastusi, mis mõjutavad põhjalikult meie kõigi elu praegu ja tulevikus, samas väga vähesed inimesed on neist teadlikud.
Enamikel inimestel " sealhulgas teadlastel ja arstidel " on surmast ja selle kogemisest kindlad arusaamad. Need on juurdunud traditsioonilistes ja sageli kultuurilistes ettekujutustes surmast. Aga mis siis, kui kõik see, mida me oleme surma kohta uskuma hakanud, on põhimõtteliselt vale? Mis siis, kui paradigmat, mille raames me oleme tegutsenud, ei ole enam olemas? Mis siis, kui surm ei olegi niisugune lõpp, nagu me ette kujutasime?
